Algas kõik sellest, et ma tahtsin väga-väga minna RMK Oandu-Ikla rajale ja seda juba päris mitmendat aastat. Hetk tundus nüüd aga sobiv!
Planeeritud sai seda mitu kuud - alustades siis teiste muljete lugemisest, kuni täpsete nimekirjadeni, kus ööbida, millal mingi pood lahti on ning mida tuleks sealt osta. Lisaks veel siis varustuse muretsemine ja logistika, sest Lauri pidi ju tööl olema ning oli oht, et kassid järsku kah ei taha - siis ei saa neid kah piinata.
Kui kõik koos oli, siis tuligi vaid minna...
16.06.2016 Alguspunkt
Saabusime Altjasse Tartust sõprade autoga, kes tulid mereäärde pildistama. Meie saime õhtul ülesande leida omale öömaja, kus esimene öö veeta. Lauri arvas, et tegemist ei ole just matkaks parima ilmaga, kuid eemalduvad pilved lubasid paremat.
Kassid, kes kogu selle matka meiega kaasa tegema tulid, sidusime vahepeal puu külge ning panime telgi üles. Seejärel oli aega nautida juba kogu seda ilu ning mõelda tuleva matka peale. Lauri käis veel enne magama minekut vees (brr...).
 |
| Lauri telki üles sättimas... |
 |
| Lõpuks oli aeg nautida vaadet telgist... |
 |
| ... ja vaadata, kuidas vihmapilved eemalduvad. (Lauri: "Jube ilm!") |
17.06.2016. Päev 1: Altja-Oandu-Nõmmeveski
Start (Oandust): 12:15
Lõpp: 22:00
Km: 4+7,83+9,2+17.3=38,33 km
Päev algas selle pisikese nüansiga, kus Lauri luges edukalt gps-i. No, ta lihtsalt ei tahtnud uskuda, et sealt ristmikult tuli paremale minna ja arvas, et otse on ikka otse ning kiirem. Igatahes esimesed 7,83 km olid soojenduseks tehtud, kui lõpuks õige ristmiku juures tagasi olime.
Kui Oandusse lõpuks jõudsime, siis saime ostetud kaardid (5 eur), mis rada täpsemalt tutvustasid. Tädikesed olid igatahes väga vaimustuses kassidest! Sai kuulda, kuidas seal on ikka igasugu koeri ja lapsi käinud, kuid kasspoegi veel mitte. Igatahes kassid väntsutatud, läksime me veel istuma parki, kus sõime.
Söögiga oli kohe kerge üllatus - uus priimus ei töötanud. Lauri jauras, mis ta jauras sellega aga ei midagi. Lõpuks sain ikkagi ise kuidagi ta tööle (vtui, vtui, vtui - töötas matka lõpuni!). Igatahes ise söönud, kassid söödetud, veevarud täidetud ning aeg startida rajale.
Raja alguses olime kõik veel väga optimistlikud. Enne Võsut olid juba kassid virinad ning siis hakkas veel vihma kah sadama, mis sadaski nüüd juba terve päeva.
Õhtul jõudsime Nõmmeveskisse, mida olime otsinud juba tõesti iga nurga peal. Seal üritasime esimese asjana saada tuld, kuid see ei tahtnud kohe kuidagi selle vihmaga sädet võtta. Siinkohal päästsid päeva metsamehed, kes olid tulnud kuskilt Virumaalt ning said siin veidi kala püüda ja puhata. Sorts piiritust ja paar sortsu veel ja siin me tuli oligi! Lõpuks soe söök ja jook ning siis telki kerra.
Laurini kostus ka uudis, et Oandu loosuskeskuse FB lehele oli meie matkaseltskonnast pandud
pildike. Sama pilt ja uudis jõudis ka Virumaa Teatajasse (PÄRIS PABERILE!).
 |
| Pätu raja alguses poosetamas - ta pole veel aru saanud, et minna on veel 370 km! |
 |
| Oandu RMK hoone juures oli mingi vahva suunade segasuvila... |
 |
| Lauri ja Vari oma esimese pika matka alguses |
 |
| Ei, ei ole siin.. |
 |
| Kõrve raja algus... |
 |
| Kiisude pissipeatus... |
 |
| Paus enne Võsut - mätas oli märg. |
 |
| Vari arvab, et me pole normaalsed... |
 |
| Unised ja märjad... |
 |
| Pätu on juba nii väsinud, et jääb jalapealt magama (paus 15 min)... |
18.06.2016. Päev 2: Nõmmeveski-Paukjärve
Start:11:00
Lõpp: 21:30
KM: 13.1+9,8+4,2=27.1 km
Hommikul suutis Lauri telgist välja hüpata ja kohe otse joones taas vette hüpata, ühe jagaga (brr..). Väidetavalt ta ujuda seal ei saanud aga solberdada kõlbas küll. Hommikul oli Lauri ka väidetavalt kuulnud jäälindu.
Rajal saatis meid tohutu tuul ja loomad-linnukesed, kes oksalt oksale meiega kaasa liikusid, orav, metssiga oma perega (jah, tittedega olid kohe päris raja kõrval) ja turiste (peale päris mitmendat kilomeetrit on need kah juba loomad).
Rabas olnud linnukesed olid kõige vahvamad - hüppasid oksalt oksale ja tundusid lustivat selle pärast, et Lauril kaamerat kaasas ei olnud. Vähemalt oli kõigil lõbus!
 |
| Vaade telgi endisele kohale |
 |
| Hommikusöök |
 |
| Kõige kuivem matkaline - Vari! |
 |
| Esimesed metsamaasikad! |
 |
| Lõunasöögikoht, kus sai pisut ka pikali olla ning puhata... |
 |
| ... samal ajal vaatega teisele poole... |
 |
| ... ja elu laavus. Kassid tundusid nautivat olukorda. |
 |
| Õnnelikult telgis... |
19.06.2016. Päev 3: Paukjärve-Aegviidu-Nikerjärve
Start: 09:45
Lõpp: 18:00
Km: 3,8+18,1+2,2=24,1 km
Appi! Kassid ujutasid telgi üle! Tõesti, kes see ikka vihmaga tahab välja minna.
Lauri jaoks oli Jussi nõmm väga kena aga seljakott oli hakanud tõsiselt hõõruma (tuleb vist uut hakata otsima). Minul olid jalad juba päris katki ning lootsin Aegviitu jõudes poodi jõuda.
Veidi enne Aegviidut hakkas ilm juba paremaks minema ning see andis jõudu juurde. Teepeal sõime maasikaid, tegime peatuseid puhkuseks jne.
Aegviitu jõudes oli poe ees suur must ja paks kass, kes meie põnne piidles
(ala „Mis mõttes on minu territooriumil sellised rotid??!"). Igatahes saime me
kuidagi ikkagi seal oldud. Külarahvas muidugi arvas, et kui juba kaks kassi on,
et järsku oleks kah siili vaja ning siis visati see meile peaaegu sülle. Õnneks
oli siil elukogenud ning läks matsutas põõsas oma tigusid edasi.
Lisaks oli poe ees veel orav.
Lauri läks nüüd rongi peale (väike seiklus veel enne perrooni leidmisega) ning meie kassidega jätkasime matka.
Lauril oli rongis juba põlv valutama hakanud ja lootis, et valu üle läheks.
Nüüd jäi siia
vahepeale üks puhkepäev, kus me lihtsalt puhkasime, ravisime jalgu ning
kuivatasime asju. Siin nägime me ka esimesi matkalisi, kes alustasid teekonda
laupäeval ning liikusid siit veel sel päeval edasi. Matkalised tõid ka Oandust
infot, et meie põnnid on Virumaa Teataja ja Postimehe veergudel ning, et meid
olevat Aegviidus oodatud.
Õhtul saabus laagrisse
veel üks neiu rattal, kes oli samuti Tartlane ning oli lihtsalt tulnud
seiklema.
Öösel oli aga võitlus
KISKJAGA! Keset kõige magusamat und oli keegi lammutamas prügikasti juures.
Proovisin hääle ja plaksutamisega eemale ehmatada aga ei midagi. Kuna enne oli
just metssigu nähtud siis võtsin igaks juhuks noa kätte ja läksin lahingusse -
eest avastasin aga siilikese…
 |
| Hommikusöök 4-le... |
 |
| Sinna läheme... (Jussi nõmmel) |
 |
| Pätu nautis sõitu... |
 |
| Looduse nautijad |
 |
| Puhkepäev võrkkiiges... |
21.06.2016. Päev 4: Nikerjärve-Hiieveski
Start: 11:00
Lõpp: 22:00
Km: 7+9,6+8+12=36,6 km
Hommikul oli nii raske oma elamist kokku pakkida ja teele asuda. Mina ja 2 kassi... Lauri oli Tartus ning minu ainuke lootus oli see, et varsti tuleb ta rajale tagasi.
Ilm oli aga suureks rõõmuks läinud ilusaks. Rada oli mõnus ning tee ääres lendlesid tuhanded kaunid liblikate parved.
Lõunasöögi ajaks jõudsime me Valgehobuse puhkekeskusesse. Algul tundus koht väga hüljatud aga läksime siiski uurima. Tuli välja, et süüa ikka saab. Teenindajaks oli üsna umbkeelne tädi ning kokkuvõtteks ei töötanud ka kaardimaksed. Õnneks oskasin ma ikka niipalju veel vene keelt, et söök kätte saada nii endale, kui kassidele ja oli ka sularaha ennatlikult kaasa võetud, et selliste olukordadega hakkama saada. Toit oli aga super ning kassid jäid oma praega kah rahule - neile toodi terve taldrikutäis tükeldatud keeduvorsti!
Rajal edasi liikudes oli muidugi üllatusi palju ning mets kiskus mudaseks ning pimedaks. Iseenesest kasside nurrumine ja täis kõht hoidsid tuju hea ning oli ka jalgadel juba parem.
Rabas algas aga torm - müristas, äike, tohutu tuul ja vihm. Kassid olid end väga tihedalt minu vastu surunud ning pugesid turvaliselt koti ja keebi vahele, kus oli natukenegi tuulevaikne ja soe. Kogu tee üritasin neile rääkida, et kohe-kohe saame siit lageda pealt minema ning varsti hakkab parem. Ei tea, kas nad nüüd aru said aga rahulikumaks jäid nad küll ja olid üsna rahulikult omal kohal.
Peale raba tegime väikese pausi, kuivatasime, käsime kõik pissil ning jätkasime teekonda. Pikk tee oli veel minna. Teepeal kohtasime veel põtra ja kitsi. Kohati oli kahju, et Laurit nüüd siin koos meiega pole - talle oleks need loomad meeldinud.
Laagrisse jõudes oli õudne vene disko lahti - kaks meest metsas ja selline
trall?! Hiljem meenus, et varsti on ju jaanipäev…
Järgmisel päeval
Laurit uuesti nähes tulid isegi pisarad silma - teate, kui palju emotsioone võib
tekkida nende paari päevaga, kui sa oled metsas?! Igatahes ootas mind nüüd paar
päeva puhkust ning Jaanipäeva pidustusi.
Sai korralikult süüa,
pesta (saunas käia) ja lõkke ääres istuda. Kassid leidsid omale ka naabri koerast fänni, kes neid kohe igal juhul
pidi nägema. Ei meelitatud teda isegi toiduga enam koju.
Käisime Lauriga ka
kalal, kuid kalu me ei saanud. Samas oli see üks imelisemaid kalapüüke minu
elus… lihtsalt nii hea oli istuda kuskil sillal jalad vees ning nautida head
seltskonda. Mõni üksik sääsk ja parm olid ehk vaid üleliigne.
Hea oli puhata metsast
väljaspool ning magada vahelduse mõttes voodis, kuid ikkagi rajale tahaks juba tagasi...
 |
| Vari hindab hommikust olukorda, kui asju pakin... |
 |
| Kenad uued tallad sees ja minekule |
 |
| Teel Valgehobuse puhkekeskusesse... |
 |
| Pätu tuli uurima, kuhu nüüd jõudnud oleme... |
 |
| Valgehobuse puhkekeskuse juurest mineva raja ääres olid ergutajad... |
 |
| Tundub läbitav... |
 |
| ... vist sinna? |
 |
| Kindluse tagamiseks olid rajal lausa nooled! |
 |
| Varem on siin olnud lambad... |
 |
| Raba, pisut enne tormi algust... |
 |
| ... torm hakkab pisut järgi andma... |
 |
| Pätu eelistas pausi ajal koti lähedust |
 |
| Vari lahutab peale tormi meelt väikese käbiralliga... |
 |
| Kuningriigi kaart... |
 |
| Viimane kohtumispaik, kus kaks suurt matkarada ristusid... |
 |
| Vihma eest varjus- samal ajal suunasime veel ühe ratturite seltskonna õigele rajale |
 |
| Hiieveskis pakkus seltsi selline tibu... |
24.06.2016. Päev 5: Hiieveski-Hirvelaane
Km: 29.3 km
Päev algas sellega, kui üks kassidest pissis sülle (VOODIS!).
Hommikul sai poest veel läbi käidud ning Hiieveskisse tagasi
liigutud, kus siis edasi jalutamine ootas.
Jälle sajab! Vaikselt hakkab selle ilmaga juba ära harjuma...
Lauri tahtis, et ma kirjutaks siia PISARAD („jallud ai,
ai“). Tõesti jalad on päris katki, kuid need mõned puhkepäevad andsid eluvaimu tagasi...
Tänane päev läbis ka muinaslaagrit ja muid alasid, kus olid
tohutud rahvamassid tulnud jaane vist tähistama. Muinaslaager oli täiesti vahva
avastus ning kindlasti tahaks sinna minna mõnel hetkel rahulikumalt uudistama.
Päeva õhtupoolses osas nägime ultrajooksjat, kes noh nii
muuseas sörkis rada läbi. Väidetavalt pidi olema pikem nädalavahetus, kus võiks
noh veidi pikemalt kah olla (4 päevaga 370km?!). Ta oli ka tõsine fotohull - tegi
meiega selfit ning siis läks ja pildistas end hobustega.. ning siis kadus silmapiiri taha.
Igatahes tõstis ta tuju ja motivatsiooni.
Loomadest nägin õhtul veel miskit sõralist, kelle
tagumik välkus, kui vaatama hakkasin. Kahjuks päris täpselt ei tea, kes see
oli ning Lauri seda enam ei märganud, sest ta oli ees laagrisse ära jalutanud ning pani seal juba telki üles, kui ma kohale jõudsin.
Ahjaa, kassid läksid vahepeal puhkama, sest vahepeal oli meil kõigil vaja veidi taastuda...
 |
| Peale muinaslaagrit jäi teepeale üks põnev ala.. |
 |
| Lauri teatas, et telk on juba üleval... |
25.06.2016. Päev 6: Hirvelaane-Põlliku
Km: 8 km
Veidike selline rahulikum päev, kus hommikul sai päikese
käes peesitatud ning Lauri allus ürgsele kutsele (lõhkus umbes pooled laagris olnud puud
pilbasteks).
Pealelõunat sai aga veidi jalutatud ning metsmaasikaid teeääres
söödud-korjatud.
Põlliku oli veider koht. Tegelikult kah! Kujutate ette, et
on väike mahajäetud küla ja siis seal on lagunenud maja. Leiad sealt eest
mõnusa pingikese, mis on mingi sodi sisse vaikselt kadumas ning tunned end
peaaegu koduselt, kui järsku avaneb uks ning sealt ilmub inimene lagedale -
olevat kellelgi külas olnud. Täpselt nii veidralt kui ta ilmus, läks ta kah üle põllu
metsa poole ja kadus. Ju on see mingi kohalik värk. Aga uskumatu siiski, et keegi
selles majas elab! Rohkem me inimesi siin siiski ei näinud…
Nüüd sai taas
paar päeva puhatud metsast väljas. Jalgu tuleb hoida ning oleks vaja kah telk
muretseda, sest selle vihma asjaga on päris nukker kiiges ööbida.
 |
| Hommik päikese ja seebimullidega... |
 |
| Lauri jalanõusi kuivatasid liblikad |
 |
| Lauri ürgne kutse |
 |
| Sisalik tuli uudistama kuhu ta puud kaovad |
 |
| Veel üks sisalik... |
 |
| Liblikas jalanõusi ja sokke nuusutamas |
 |
| Teepeal korjatud marjad, mida ise enam süüa ei jõudnud... |
 |
| See veider Põlliku maja, kus elatakse...? |
29.06.2016. Päev 7: Põlliku-Loosalu
km: 10
Lauri tõi mu tagasi Põllikusse. Olin vahepeal muretsenud omale mitmed ägedad tallad jalanõudesse, et sammu kergendada, varustanud end plaastrite lademetega ning sai muretsetud ka uus telk (JEE!).
Kahju oli küll rajale taas üksi minna ja seekord tõesti täiesti üksi, kuid päeva lõpuks võib öelda, et jumal tänatud, et kasse kaasas siin polnud!
Rada oli alguses lootustandev ja kena. Metsa sees looklev ja väikese ojakesega kõrval. Ilm oli selline tavaline - ei midagi erilist. Kuid SIIS! Ma olin puusast saati vees ning ulpisin kuidagi mätaste vahel ning proovisin, et mutta kinni ei jääks. Paar korda oleksin peaaegu sinna oma jalanõud kaotanud, kuid õnneks sain need veel kaasa (neid oli ikkagi ka edaspidi ju vaja!). See oli tõeline võitlus elu eest!
Kui lõpuks Loosalu platsile jõudsin siis olin ma lihtsalt mudane ja väsinud. Ainuke asi, et elus! Vaatasin, et enne mind oli ka üks neidude seltskond sealt läbi tulnud ja lõkke ääres proovisid omale kedagi järgi kutsuda, et matk pooleli jätta - märjad ja samast elamusest kurnatud.
Igatahes oli kuum kissell ja soe pesa ainsad, mis selle päeva veel kokku võtsid.
30.06.2016. Päev 8: Loosalu-Tillniidu
Km: 22,4 km
Hommikul sai väike lõke tehtud, kuivatatud veidi veel jalanõusid. Pakitud asjad ning liikuma asutud. Õnneks oli tegemist ühe kuivema päevaga kogu matka jooksul ning sai rahulikult teekonda nautida.
Teepeale jäänud raba oli suurepärases korras, leidus murakaid ning suurim rabajärv oli vaadata kena. Peale rabasi sattusin lausa rattamaratonile, kus rajal vastu sõitis rattur ja uuris, kus teised on. Ma ei osanud küll muud öelda, et seljataga on raba, kuhu ei soovita rattaga ronida. Otsis veel siit ja sealt ja läks tuldud teed tagasi.
Veidi suurema tee ääres hakkasid tekkima kividest tornikesed. Põnev, kas need olid eelmised matkalised?
Lõpuks leidsin isegi selle maratoni koha üles ning veidi peale rada, kus meil teed ristusid oli teel ka jänes. Päris suur jänku!
Muidugi ei olnud see viimane loo täna - lisaks oli tohutult mesitarusid, madu ning lõpuks laagriplatsil veel kass - ei, mitte päris meie oma aga suur kodukass. Arvatavasti tuli matkaliste konservide peale.
Laagriplats oli vapustav - seda pole lihtsalt võimalik kirjeldada. Päike, muru, vesi, õunapuud, varemed... Sinna võiks tõesti uuesti minna!
 |
| Esimest korda oma uue telgiga... |
 |
| Raba |
 |
| Suurim rabajärv |
 |
| Murakad!!! |
 |
| Vana tee |
 |
| Pisike metsarada |
 |
| Eksinud jalgrattur... |
 |
| Mustikad... |
 |
| Tere tulemast linna... |
 |
| Pood, kus tahtsin täiendada varusid aga mis oli sootuks kinni pandud... |
 |
| Romantika maantee äärel |
 |
| Bussipeatus, kus juures mulle küüti pakuti... |
 |
| Mesitarud |
 |
| Liblikaaaas... |
 |
| Uss |
 |
| Tundub, et suund on vähemalt õige.. |
 |
| Laagriplats paistab!!! |
 |
| Laagriplats telgist vaadatuna |
 |
| Liblika soki kuivatus... |
01.07.2016. Päev 9: Tillniidu-Mukri
Km: 14,2 km
Hommikul oli nii mõnus telgis olla, kuid ometi tuli ärgata. Isand Mutt arvas, et ma võiks tema häärberi peasissepääsu ukse juurest ära minna. Palusin küll, et las ma veel paar tundi mõnulen aga ei - tegi ringi telgile peale ja siis tuli tagasi, täpselt padja alla. Proovi sa siis magada! Uni läinud ja oligi aeg alustada matka edasi...
Pisut mööda rada käinud, jooksis mulle järgi koer - ausalt, korra ehmatas ära küll, kui suur asi sulle metsas järgi jookseb. Pealegi kuulasin ma muusikat, mistõttu märkasin ma teda alles viimasel hetkel. Õnneks oli tegemist vahva kodukoeraga, kes lihtsalt tuli tervitama.
Raja ääres oli lageraidega kohti ja ürgseid metsatukki. Enne laagrisse jõudmist oli veel Mukri raba, mis oma korrashoiu ja värvidega lummas mind täielikult. Muidugi oli vaja ju kohe rajalt veidi kõrvale astuda ja jalad märjaks saada, kuid see oli juba minu viga.
Aga need vesiroosid seal rabas... seda peab ise vaatama minema!
Laagriplats oli vahva - kohe teeääres aga siiski puhas ja vaikne. Olid olemas nii grillivardad, kui puudelõhkumise abivahend. Grillvorstikesed ja soe tee lõkkel olid parimad asjad - eriti, kui kohe kohe saabub kah Lauri!
Lauri saabus veel õhtul ning siis käisime veel koos rabas jalutamas...
 |
| Hommikuse laagriplatsi sissepääsu esine... |
 |
| Kutsu, kes tuli tere ütlema... |
 |
| Päris lage ... |
 |
| Kõned kodustele- pool maad on käidud! |
 |
| Siin läheb juba põnevaks... |
 |
| Siin tegutses kobras, kuid kahjuks pildile ta jääda ei soovinud |
 |
| Mukri raba algus... |
 |
| Raba suurepärased värvid... |
 |
| Kelle hambad? |
 |
| Vesiroosid rabas... |
 |
| Lihtsalt ilus.. |
 |
| Parim puhkekoht |
 |
| Vaatetorni palve... |
 |
| Vaatetorn oli ise kahjuks aga katki... |
 |
| Lõkkekoht paistab! |
 |
| Oli isegi laud ja pingid... |
 |
| ...ning puulõhkumise vahend!!! |
 |
| Kõik kuivama! |
 |
| Veidi hiljem oli sokkide ja vorstide kord... |
 |
| Lõkkekoht |
 |
| Õhtune jalutuskäik |
 |
| Lauri päikeseloojangut püüdmas |
02.07.2016. Päev 10: Mukri-Kellissaare
Km: 17,7 km
Öösel oli Lauri käinud romantikat tegemas ja päiksetõusu pildistanud. Igatahes mina magasin veel sel ajal ning igasugune päikesetõus tundus liiast. Vahepeal olin endale saanud kõnnikepid, et põlvevalu vähendada - töötavad!
Vähemalt oli nüüd ilm ilus ning tuju hea. Isegi Lauri oli omale parema seljakoti muretsenud ja loodetavasti hakkab temagi seda matka nautima. Ahjaa.. kassid puhkavad suvilas!
Kellissaarde jõudsime me üsna vara ning ees ootas meid tohutu rahvamass - pole ammu nii palju rahvast näinud! Toimusid miskid orienteerumise võistlused. Kohe tuli meile vastu ka üks naisterahvas, kes rääkis kuidas tema sama rada eelmisel aastal oli läbi käinud (noh, nii igal nädalavahetusel jupike). Oli põnev kuulda teiste seiklusi ja üleüldse näha vahelduseks kah inimesi.
Õhtu saabuski vaikselt telgi ees peesitades, vaadates inimesi, grillides vorstikesi ning lihtsalt puhates...
 |
| Kotid vajasid veidi kohendamist peale esimesi samme... |
 |
| Tirtsu seikulused... |
 |
| Rahvamassid telgist vaadates... |
 |
| Kvaliteetkirjandus oli meil igatahes kaasas! |
03.07.2016. Päev 11: Kellissaare-Luite
Km: 11+6,5=17,5 km
Hommikut sai rahulikult alustatud. Täiesti mõnus oli vahepeal kohe rahulikult võtta ja teada, et noh ainult natukene on veel minna. Kuigi hommikul oli veel kuiv siis suutis ikka minna matk selliseks nagu ta tavaliselt oli - märjaks!
Saeveski metsaonni jõudes olime märjad kui rotipojad ning arvasimegi, et sinna me jääme. Tegime aga tule üles, keetsime sooja vett ning tegime head ja paremat. Muidugi sai seal vahepeal ajaviiteks puukuur korda tehtud, sest kuidas sa nüüd ühekohapeal istud ning lõpuks kõik märjad asjad sätitud kenasti kuivama.
Sai vaikselt täiesti mõnuletud ja matid isegi maha tõmmatud, et veidi magada. Ühel hetkel aga tundus, et see vihm jääb järgi. Kell polnud kuigi palju ning jõudu nagu oli. Minna oli ju veel jäänud vähe, kui pool päevasest maast. Asjad saidki kokku pakitud ning asusime teele.
Päike tuli vaikselt pilve vahelt välja ning teeäärest sai korjatud metsmaasikaid. Elu tundus, kui lill!
Luite lõkkekoha juurde viis vahva männimetsa rada - selline, kus võiks kohe jooksma minna (tõsi, mulle sellised rajad väikeste küngastega meeldivad)! Isegi telkimisplats oli kerge künka nõlval, kuid see meenutas pigem suuresti liivakasti! Panime aga telgi üles ja sättisime end lõkke juurde sooja. Saimegi selle päevaga hakkama...
Nüüd tuldi taas Laurile järgi ja mulle toodi kassid ja sööki-jooki.
 |
| Saeveski metsaonnis asju kuivatamas |
 |
| Saeveski metsaonn peale vihma... |
 |
| Puhas rõõm... |
 |
| ... kolmest maasikast! |
 |
| Lauri arvas, et ta on peidus... |
04.07.2016. Päev 12: Luite-Oksa ait
Km: 11,2+11,2=22,4 km
Öösel oli taas sadanud ning tuju seetõttu pisut nukker. Õnneks oli Luite telkimiskohas väike varjualune, kus sai enne jalutama asumist veidi asju kuivatada. Kui asjad vähemalt mõõdukalt kuivad ja me kõik söönud, asjad koos ning meel valmis, siis saigi teele asutud.
Kuigi päev algas üsna pilvise ja märjana oli õnneks matka ajaks ilm ilusaks läinud. Tahaks öelda, et lausa tapvalt palavaks, sest koos kassidega matkates oli ikka üsna keeruline sirgete peal leida varju, et kõik rahul oleks - eriti, kui ma ise kah ei salli kuumust.
Rada käis sel korral siis väikese jõnksuga, sest soovitati ikka Hüpassaarest läbi käia. Tõesti põnev rada, kuid ausalt öeldes oli veidi tuim seda ühte teelõiku 2x käia. Aga ikkagi - vähemalt oli ilm kuiv!
Hüpassaares oli alguses täielik vaikus. Hiilisime väravast kassidega sisse ning leidsime omale istumiskoha - olgu, kassid leidsid miski paberihunniku, kus olid ka kastid ning möllasid enamus aega seal. Tegin lõunasöögi valmis ning siis ta juhtus - LAMBAD! Kassid nägid esimest korda lambaid! See oli päris kirjeldamatu olukord, kuid tõesti nii suuri silmi polnud ma enne näinud.
Õnneks läks siinkohal kõik kenasti ning peale sööki liikusime aga edasi. Ikka edasi ja edasi. Lõpuks olin üsna väsinud ning otsisin meeleheitlikult kuhu varjule saada. Teeäärde jäid igasugused vahvad võimalused - küün, lõkkekoht, metsaalune, kuid millegipärast tundsin, et täna võiks selle aida üles otsida. Ei tea kas tegu oli alateadvusega või mitte, aga kui kohale jõudsin oli see parim koht üldse, kus nii minul, kui kassidel oli võimalus oma asjad lõplikult kuivaks saada ning rahulikult ringi joosta.
Aidas leidsime ka mõned küünlad ja külalisteraamatu, mis siis õhtused vihmahood lasid rahulikult üleelada. Seal oli kirjas, et selles kandis on isegi karusid nähtud - lootsime siis parimat, et ehk sel korral ikka ei tule ning läksime kassidega magama.
 |
| Lambad kaugel... |
|
 |
| ... kuniks kassid neid märkasid |
|
 |
| Oksa ait- küünlad ja külalisteraamat... |
05.07.2016. Päev 13: Oksa ait-Kopra tare
Km: 12+7,7+10,2+16=45,9 km
Ärgates aidas oli mõnus - kõik asjad olid kuivad ning lõpuks sai kah tugitoolis täiesti matkal sooja sööki süüa hommikul. Kassid aga vurasid toas ringi.
Lõpuks tuli aga ikkagi jalutama hakata, sest plaan oli jõuda Lätisse ööbima. Tõesti, kui nüüd vaadata kogu marsuudi mahtu siis võib rahus öelda, et unistused olid ju ilusad.
Kuigi algul tundus, et appi kuidas ma liigun ning jalad olid nii valusad, kui sinna Soomaa RMK-sse jõudsin siis kuskilt tuli ikkagi see jõud. Soomaal võeti kassid tohutu kriiskamisega vastu ning uuriti, kuidas rada oli. Ma isegi ei pidanud ütlema, kus seal rada lihtsalt polnud või kus võib uppuda, sest neil oli täiesti ülevaade olemas...
Tegime Soomaal ka väikese lõuna, täitsime veepudelid ning uudistasime ümbrust. Kuigi kohalikud pakkusid, et me võiks sinna ööseks jääda oli ju meil vaja edasi liikuda. Tegelikult oleks tõesti võinud seal puhata ja minna kohapealset rada vaatama - tundus põnev...
Edasi liikudes suurt vaatamisväärsust enne Läti telkimiskohta ei olnudki. Lõkkekoha juures oli pisike oja ning torn vaatlemiseks. Kogu see plats asus aga üsna tiheda liiklusega kruusatee ääres, mis ei jätnud küll öömaja muljet...
Väike puhkus ning jalgade lappimine.
Saabus sinna ka üks vanaema oma lapselapsega... hiljem tuli veel üks matkaseltskond, kes alustas teed Ikla poolt. Igatahes olid nemad küll veel väga rõõsad ning positiivsed. Arvatavasti need inimesed andsidki jõudu, et nüüd edasi liikuda ja otsida see õige koht öömajaks...
Nüüd edasi liikudes jäi teeäärde ka üks vana koolimaja, kus hoovis sai vett kaevust juua ning metsavahelised teejupid olid vahvasti loomadega seotud nimetustega märgistatud. Kuna ühtegi inimest ei näinud,muutus see rada küll väga pikaks ja igavaks - eks arvatavasti just nende pikkade sirgete teede tõttu.
Ühel hetkel oli metsas kah mingi veider asula - kortermajad jne. Vastu sõitis seal ainult üks mootorrattur, kes tundus olevat minu nägemisest sama üllatunud, kui mina tema omast. Igatahes läksime mõlemad oma teed...
Lõpuks jõudsin ma Pertlimetsa lõkkekohta, kus esimest korda antud matka jooksul oli pingil seljatugi! Tundus selline mõnus kohake, kus olla, aga kuna tuuleke ikka aina kasvas ning vihmapilved kogunesid siis tekkis tõsine küsimus, et kas edasi liikuda või mitte. Suhtlesin siinkohal korra Lauriga, et mis ta arvab...
Kuna olek oli hea ning kell kah nii üüratult palju ei olnud siis otsustasin siiski riskida ja kassidega minna edasi. Edasi onnini, kus oleks võimalik taas kuivas ja soojas ööbida.
Edasi oli teekond üsna hägune, sest hakkasin tajuma väsimust. See oli selline füüsiline väsimus, kuis vaim oli valmis veel edasi jooksma, kuid keha ei tahtnud enam järgi tulla. Nüüd algas see koht, kus iga km järel ootasid, et oleksid juba kohal.
Lõpuks kohale jõudes oli onn tühi, tegime tule alla ning keerasime kohe onni nurka kerra.
Õhtul tuli meile sinna veel mingi vahva seltskond seltsi, kes kohe kuidagi minu hoiatust "ettevaatust, kassid!" tõsiselt ei võtnud. Õnneks kõik laabus ja saime kambakesi ikkagi ööajale jäädud. Poisid panid aga vist pool ööd...
 |
| Läti lõkkekoht |
 |
| Vana koolimaja... |
 |
| Rada loomadega... |
 |
| Natuke veel... |
 |
| Pertlimetsa lõkkekoht |
06.07.2016. Päev 14: Kopra tare-Rae järv
Km: 12,8+ 13,2=26 km
Hommikul ärgates olid noormehed ikka veel unised. Ega ma siis muud, kui panin asjad kokku ja hakkasin liikuma. Enne ära minekut veel märkasin, et ou.. üks neist on mu keskkooliaegne klassivend. Juhtub!
Tee Kopra tarest kuni Kilingi-Nõmmeni oli ilus. Ses suhtes kohe nii ilus, et vahepeal kadusid raja tähised ning suutsin totaalselt ära eksida. See oli kindlasti nüüd see koht, kus peaks päeva marsruudile lisama julged 10 km, mis nende lehma lautade juurest läbijalutamiseks ning raja taasleidmiseks kulus. Aga las jääda hetkel.
See oli nüüd esimene koht, kus leidsin liinide alt metsvaarikaid ja need olid täiesti valmis. Valmis olid saanud ka sinikad ning neid oli siin tõesti palju. Vahepeal tegelesime kah tundmatute lindude vaatlemisega (teate selline veidi pingviini meenutav suur must lind - teab nüüd mis elukas see seal lombis oli aga meiega ta suhtlema ei jäänud).
Kilingi-Nõmme jõudes oli esimene asi kohe sööma! Kohvikus sai söödud soe praad ning kassid selle kõrvalt kana. Siit edasi käisime me veel läbi poest, sest kassidele oli vaja osta süüa ning endale juua. Vett kulus nende soojade ilmadega rohkem, kui varem...
Poes oli kassidega elevust palju, kuid õnneks saime me siiski asjad kätte ning teele asutud.
Kui algul mõtlesin, et jäämegi sinna Kilingi-Nõme lõkkekohta siis seda kohta nähes oli mul nii kahju - taaskord väga liigutava kruusatee ääres, mis tolmas hirmsasti. Väike nõupidamine Lauriga
, puhkus ja edasi liikumine.
Rae järve poole oli rada üsna hea, sest see oli enamasti mööda teid juba ja sai kuiva jalaga läbi. Ainuke mis tõesti häiris oligi see tuim kõmpimine, kuid ühel hetkel hakkasid ilmuma inimesed, majad ja marjad. Metsvaarikate mugimine aitas kenasti edasi liikuda ning andis väikesi puhkepause, et jõudu koguda...
Rae järve äärde jõudes ma ei uskunud oma silmi - see oli nii kena. Pardipere järve peal... kaldal lastele liumäed ning üleüldiselt oli kõik nii ilus ja korras. Sättisin telgi omale järve kaldale ning keerasin kerra.
Siia pidi jõudma ka Lauri ratastega! Oo.. ja lõpuks tõi ta kah arbuusi - nämm!
 |
| Lauri arvas, et see on siia sobiv ;) |
16.07.2016. Päev 15: Rae järve-Lemme
Km: 10,2+22,1+7,2=39,5 km
Kassid on ikka veel meiega ja üha julgemad - keerutasid end hommikul kohe päris korralikult posti ümber kinni.
Päev nägi siis sedasi välja, et mina alustan rada Rae järve juurest rattaga ning Lauri viib auto Lemmesse ning tuleb sealt siis koos kassidega mulle rattaga vastu.
Võiks öelda, et selline plaan oli parim, mis nendel pikkadel sirgetel juhtuda võis! Lisaks andis see jalgadele võimaluse teha mingit muud liigutust ja liikuda veidi kiiremini edasi.
Lauriga kohtusime taas põhimõtteliselt vaarikapõõsas.Tegime paar peatust isegi koos, et vaarikaid süüa. Peatuseid tegime, et vaadata ringi ka Pändi kiriku juures ning et teha tutvust ka kohalike loomadega (vissid ja kraavi kanad).
Edasi liikudes jäi teeäärde ka üks külapood, kus käisime limpsi ja jäätist söömas.
Kabli looduskeskuses tegime samuti peatuse. Oleksime selle vist isegi
tegelikult vahele jätnud aga kuna vahepeal jõudis kuuldus, et seal ikka
kiisusid oodatakse siis pidime ju staarid kohale viima. Seal sai Lauri
endale ka lõpuks päris oma jäälinnu (märgi)!
Enne Lemmet oli veel suurepärane pirukapood, kuhu olin terve see matk tahtnud minna - tõesti see oli seda väärt!
Lemmes sai üles pandud võrkkiik ja telk. Tehtud korralik kõhutäis ning mõnuletud.. Matk on ju peaaegu läbi...
 |
| Hommikune hullamine... |
 |
| Tõld ootab... |
 |
| Vari võttis oma jänku kaissu ja keeras kerra |
 |
| Nii tore on ju koos... |
 |
| Päikese loojang |
17.07.2016. Päev 16: Lemme-Ikla
Km: 3,3+7,5=10,8 km
Hommikul pakkisime kõik asjad kenasti kokku ja mina asusin vaikselt aga väntama ning Lauri ja kassid läksid autoga Ikla poole.
Tahaks öelda, et selle matka viimane päev oli klassikaliselt taas märg ning peale mööda maanteed edasisõitmist olulisi emotsioone nagu polnudki.
Lõppu jõudes käisin veel viimases poes - võtsin limpsi ja jäätist nii endale, kui Laurile.
Ja läbi ta oligi. Algas autosõit tagasi Tartusse.
Kassid aga magasid vaikselt pleedide sees kuni koduni.
 |
| Hommikused pannkoogid! |
 |
| Pikk, sirge ja märg... |
 |
| Nüüd on vaid nii vähe minna... |
 |
| Viimane asula... |
 |
| Lõpp-punkt! |
 |
| Tagasi Eesti poole... |
 |
| Lõpus ikka neljakesi... |
